Mõned aastad tagasi tekkis mul küüslauguhullus. See on selline olukord, kus küüslauk hakkab ühtäkki sobima KÕIKIDE toitude sisse! Nii minuga juhtuski – supid, pastad, ahjupraed, salatid ja isegi praekartulid hakkasid kohe kuidagi erilisemalt maitsema. Meie traditsioonilist jõulutoitu küüslaugu-juustu salatit hakkas ka tihedasti saama (jõulud hakkasid käima umbes korra kuus)! Igatahes kulus meie peres küüslauku varasemast kordades rohkem ja otsustasin, et ma lihtsalt pean ise ka selle tervisemugula (mis tegelikult on sibul) maha panema. Isa ehitas mulle selle tarbeks isegi uue lavakasti, mis sai sügavalt läbi kaevatud ja hobusesõnnikuga väetatud (seda meil jätkub, kuna Ranna Rantšo hobused käivad ju meie karjamaal oma asju ajamas)! Ja nii ta algas – nüüd ma olen juba kogenud küüslaugukasvataja ja tahaks sellest kohutavalt maitsvast aiasaadusest natuke põhjalikumalt rääkida.
Küüslaugu (Allium sativum) kodukant on Kesk-Aasia (Kirgiisia, osadel andmetel ka India) ning esimesed kirjalikud ülessetähendused küüslaugu kohta pärinevad Mesopotaamiast III aastatuhandest enne meie aega. Juba sel ajal kasutati küüslauku toniseeriva ning raviva vahendina – selle abil hävitati parasiite (nt paelussi ja teisi sooleparasiite, aga ka täisid ja lutikaid), vaigistati valu ning desifintseeriti nt kasvajaid. Tänapäevalgi on küüslauk oma raviomadused säilitanud, kuigi seda kasutatakse sagedamini pigem köögivilja ja maitsetaimena. Eriti levinud on küüslauk vahemeremaade köögis, kus seda kasutatakse peamiselt toitudele vürtsika maitsevarjundi andmiseks. Samas on ka toite, milles küüslauk mängib üht peosadest – nt bruschetta, pesto, gazpacho, hummus, tzatziki jne.
Küüslaugu kogutoodang maailmas on üle kolme miljoni tonni aastas. Peamised küüslaugukasvatajad ja eksportijad on Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Argentiina, Egiptus ja Hiina. Hispaanlased on EU suurimad küüslaugutootjad (u 300 000 t/a) ja ilmselt ka tarbijad – 4/5 sellest söövad nad ise ära! – ei ole küll täheldanud, et nad kuidagi vängemalt lõhnaks:)
Lõhn
Küüslaugule annab iseloomuliku lõhna eeterlik õli, mis sisaldab väävliühendeid ning mis moodustub alles taime vigastamisel (nt lehtede murdmisel). Rakkude purunemisel muutub lõhnatu väävlit sisaldav alliin iseloomuliku lõhnaga allitsiiniks (väga tugevalt antibakteriaalne kergestilenduv antibiootikum), mille peamine eesmärk on kaitsta taime ärasöömise eest. Vat, siis! Minu puhul on näiteks hoopis vastupidine mõju:) Teatavasti püsib küüslaugulõhn veel umbes päev pärast selle söömist – allitsiin eraldub hingamisel ja ka nahapooride kaudu- kuidas seda spetsiifilist lõhna vähendada? Väidetakse, et aitab kohviubade, nelgi (maitseaine – mitte lille!) või kardemoniseemnete närimine ja värske piima joomine. Sushisõbrad saavad ühendada kaks meeldivat asja – süüa küüslauku ja pärast äädikas marineeritud ingverilaaste (peaks ka küüslagulõhna vähendama). Kuna klorofüll (aine, mis teeb taimed roheliseks, jah!) vähendab küüslaugulõhna eraldumist, siis võiks tarvitada palju rohelist (nt peterselli) või siis hoopis apteegis müüdavaid klorofüllidražeesid (pääseb lehma-tundest). Ja kui te mõtlete, et ostate neid küüslaugukapsleid, mis nn halba lõhna ei tekita, siis no, muidugi võib, aga loodetud küüslaugu raviefekti sellega ei kaasne – kui ei haise, siis ka ei ravi!
Küüslauk kui ravim
Küüslauk maitseb hästi, tõsi! Ja sealjuures on see ka väga hinnatud oma tervistavate omaduste poolest. Allitsiin ei lase tekkida verekämpudel ning lagundab juba olemasolevaid, mistõttu võimaldab verel vabamalt liikuda (väheneb tromboosioht) ning alandab vererõhku. Küüslauk takistab maksas kolesterooli tootmist (ennetab veresoonte lupjumist) ning parandab “hea” ja ”halva” kolesterooli suhet; on mõjus vahend külmetussümptomite ja hingamisteede nakkuste ravis. Samuti on see kasulik seedesüsteemi nakkustega võitlemisel ja soolebakterite/seente tasakaalu kontrollimisel ning parasiitide tõrjumisel. Mõned uuringud on näidanud, et küüslauk takistab vähirakkude moodustamist ning kahjustatud rakkude vohamist. Maksimaalse tervendava tulemuse saamiseks tuleks iga päev süüa vähemalt kaks toorest küüslauguküünt, aga ma olen seda meelt, et isegi mõnikord süües on küüslauk ääretult tervislik:D
Kasvatamine
Küüslauk eelistab pigem kuiva ja sooja kasvukohta, mis oleks tuule eest varjatud ning päikeseline. Muld võiks olla pigem raske kui kerge (võiks sisaldada veidi savi) ning huumuserikas. Maa tuleks enne istutamist (u 1 kuu) sügavalt läbi kaevata (15-30cm) ning võimalusel nt kompostiga rikastada. Küüslaugule meeldib enam-vähem neutraalse PH-ga pinnas (6,5-7,4), happelise mulla puhul tuleks lisada lubiväetist. Küüned tuleb torgata u 7-8cm sügavusele maa sisse, sigisibulad (pisikesed küüslaugud, mis tekivad õisikusse) veidi madalamale, reavaheks ca 25cm ja küünte vaheks u 15 cm. 
Mida suurem on sigisibul/küüs, seda suurem kasvab küüslaugusibul! (Loe: sigisibulatest eriti midagi loota ei ole – esimesel aastal kasvatavad need pisikese ümara (st ilma küünteta) sibula, mis uuesti mahapannes annavad järgmisel aastal korraliku suure küüntest koosneva alumise osa.) Et vältida haigustekitajaid võiks küüslauku samale kasvukohale (üldse laukusid) istutada alles nelja-viie aasta pärast! Istutamiseks on parim aeg septembri lõpul, mil küüslaugul on 4-6 nädalat aega idanemisprotsessi alustamiseks (hiljem tulevad juba öökülmad). Võib istutada ka kevadel (märtsis), kuid siis ilusaid terveid talve üleelanud küüsi raskem leida ning kasvuaeg lühem – ei saa nii suuri sibulaid. Küüslauk ei taha liigniiskust, kui maad ei tohiks lasta ka läbi kuivada. Muld on piisavalt niiske, kui selle peos kokkusurumisel jääb pihku kämbuke. Alates juunist/juulist, kui lehed kolletuma hakkavad, ei tohiks enam kasta (saagikoristuseni u 4 nädalat), et vältida mädanemist. Liigniiskuses võivad küüned mustaks muutuda ja rikneda. Küüslauk ei taha umbrohtumist, mistõttu tuleks peenart regulaarselt rohida (mõnus suvine töö!). Suuremate küüslaugusibulate saamiseks tuleks õisikud moodustumisel ära lõigata (neid saab muide kasutada nt kurkide hapendamisel/marineerimisel, salatis jne – täiesti küüslauk!). Õige saagikoristamise aeg on juulis-augustis, mõnikord isegi septembris. Sügisel maha pandud küüslaugud valmivad u neli nädalat varem kui kevadel istutatud. Märk valmimisest on lehtede kolletumine ja küünte selge esiletungimine sibulat vaadeldes. Kui saagikoristus liiga hiliseks jääb, muutuvad küüned inetuks ning lasevad end sibulast lahti – st võivad ülesse kaevates mulla sisse kaotsi minna. Küüslauku niisama 
ülesse tõmmata ei soovitata – ega see ei taha ka väga tulla:) Juured on küüslaugul võimsad ja vars võib lihtsalt tirides katki minna (ja läheb ka!). Mullast puhastatud küüslaugusibulad tahavad kuiva ilmaga päevitada ning alles seejärel võib need kimpudeks siduda ja õhurikkasse kohta kuivama viia. Hiljem saab teha küüslaugupärgasid, -patse või hoiustada küüslauke punutud korvis jahedas (et vältida liigset kuivamist), pimedas (et ei läheks idanema) ja kuivas (et ei tekiks hallitust) kohas. Siiski säilib küüslauk hästi vaid mõned kuud.
Küüslaugule meeldib kasvada koos maasikatega, kaitsedes viimaseid ühtlasi hahkhallituse ja teiste seenhaiguste eest. Ja et mis te nädalavahetusel teete? Lähete maasikapeenart tegema, et saaks septembris sinna mõned küüslaugud ka sisse torgata!
